|
English | Türkçe |
|
||||||||||||||||||||||
|
|
||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Eesti Euroopa Liidus
|
|
Liitunud 1999 |
Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal ja Hispaania |
|
2001 |
Kreeka |
|
2007 |
Sloveenia |
|
2008 |
Küpros, Malta |
|
2009 |
Slovakkia |
|
2011 |
Eesti |
|
2014 |
Läti |
|
2015 |
Leedu |
Euroopa majandus- ja rahaliit ning ühisraha on ühise Euroopa alustalad, seda nii raha- ja majanduspoliitilistel kui ka üldpoliitilistel põhjustel. Suuresti ühisrahale tuginev ühtne finantsteenuste turg on Euroopa Liidu siseturu tõhusa toimimise ja tootmisressursside vaba liikumise peamisteks tagajateks ning seega ka Euroopa Liidu sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamise ühed kõige olulisemad eeldused. Sellest tulenevalt on tugev euroala ning Eesti kuulumine euroala tuumikusse Eesti arengu ja majandusliku julgeoleku peamine eeldus.
Eesti Euroopa Liidu poliitika kõige tähtsam eesmärk on teha kõik endast sõltuv euroala edasiseks tugevdamiseks. See peab käima käsikäes ühtse turu edasise süvendamise ja Euroopa ühise finantsteenuste turu ja finantssüsteemi tugevdamisega.
Pikemalt Eesti seisukohtadest ELi majandus- ja rahanduspoliitikas (PDF)
Euroopa Liidu energiajulgeolek
Energiajulgeolekul puudub siiani kindel kokkulepitud mõiste ja metoodika selle hindamiseks. Erinevad riigid ja organisatsioonid määratlevad energiajulgeolekut erinevalt, kuid üldjuhul mõistetakse seda mõnes alljärgnevas tähenduses,
- varustuskindlus;
- sõltumatus impordist;
- infrastruktuuri julgeolek;
- tarnijate stabiilsus ja paljusus;
- energiaallikate mitmekesisus.
Energiajulgeolekut käsitletakse paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel. Eesti jaoks on olulisim energiajulgeolek kui ELi ühtse energiapoliitika osa.
EL-i energialiidu loomine on üks osa EL-i strateegilisest tegevuskavast, milles lepiti kokku 2014. a juuni Euroopa Ülemkogul. Energialiidu eesmärk on uuendada senist EL-i energiapoliitikat integreerides kliimapoliitika eesmärke ning energiadiplomaatiat. Energialiit keskendub EL-i varustuskindluse suurendamisele, konkurentsivõimelisele energia siseturule, energiatõhususele, energiaallikate dekarboniseerimisele ning teadus- ja arendustegevusele ja innovatsioonile. Olulisele kohale Euroopa Liidu energiapoliitikas on tõusnud tarnijate ja tarneallikate mitmekesistamine ning Venemaa maagaasist sõltuvuse vähendamine. Üheks peamiseks kontseptsiooniks Euroopa Liidu varustuskindluse suurendamisel on Lõunakoridor, mis peaks senistest suurtarnijatest sõltumatult tooma Euroopa Liitu gaasitarned Kaspia regioonist.
Euroopa Liidu energiajulgeoleku suurendamiseks ja toimiva siseturu väljaarendamiseks on vajalik täiendavate energiaühenduste rajamine. Eesti jaoks on siinkohal kõige olulisem 2009. a Euroopa Komisjoni ja kaheksa Läänemere äärse liikmesriigi poolt heaks kiidetud Läänemere energiaühenduste kava (BEMIP - Baltic Energy Market Interconnection Plan). Suurendamaks Balti regiooni energiajulgeolekut on vajalik nii uute energiaühenduste rajamine kui ka ühise Põhja-Balti elektrituru väljaarendamine. Isoleeritud „Balti energiasaare“ likvideerimiseks nägi BEMIP-i tegevuskava ette teise elektrikaabli rajamist Eesti ja Soome vahele. Estlink 2 avati veebruaris 2014. Leedu-Rootsi vaheline elektriühendus NordBalt on kavas valmis saada 2015 lõpus. Töös on Leedu-Poola elektriühendus. Esimeseks sammuks ühise Põhja-Balti elektrituru loomisel oli Põhjamaade elektribörsi NordPoolSpot turupiirkonna käivitamine, kus Eesti hakkas kauplema alates 1. aprillist 2010. Tagamaks turu tõrgeteta toimimist tuleb jätkata elektrikaubanduse regulatsioonide harmoneerimist.
Üks võimalus Euroopa allikate mitmekesistamiseks on veeldatud maagasi (LNG) laialdasem kasutamine. Järgmine samm regionaalse gaasituru arendamisel on füüsilise gaasiühenduse loomine Eesti ja Soome vahele ning regionaalse LNG terminali rajamine Soome lahe piirkonda. Eesti ja Soome vahel on kokkulepe, mille kohaselt kahe riigi koostöös rajatakse Balticconnectori gaasiühendus 2019. a ja terminal 2020. a. Mõlemad projektid on kantud EL-i prioriteetsete ühisprojektide nimekirja ning neile on võimalik taotleda EL-i kaasrahastust CEF (Connecting Europe Facility) fondist.
Eestile on oluline, et EL-is tähtsustatakse ka kodumaiste energiaallikate arendamist.
BEMIP programmi kohta on võimalik täpsemalt lugeda Euroopa Komisjoni kodulehelt.
Vt. lisaks ka:
Euroopa Komisjon
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Kaubandus- ja arengupoliitika
Vt. Kaubanduse ja arengu Välisministeeriumi lehekülg
Euroopa Liidu kliimapoliitika
Kliima ja energiapoliitika raamistik 2030 kiideti heaks Euroopa Ülemkogul oktoobris 2014. a. Ülemkogul lepiti kokku siduvas 40% kasvuhoonegaaside heidete vähendamise eesmärgis võrreldes 1990. a tasemega; taastuvenergia osakaalu tõstmises 27%-ni EL-is tarbitavast energiast; energiatõhususe soovituslikus suurendamises vähemalt 27%-ni võrreldes 2007. a energia tarbimise tasemega. Viimane eesmärk vaadatakse üle 2020. aastal, kaaludes selle tõstmist.
Rahvusvahelises kliimapoliitikas on Eesti tugeva ja kõiki riike kaasava üleilmse kokkuleppe pooldaja kasvuhoonegaaside vähendamiseks. Eesti soovib olla Euroopa Liidus konstruktiivne kaasarääkija ning kus võimalik, lahenduste pakkuja. Eesti leiab, et liikmesriigid peavad toetama Euroopa Liidu globaalse eestkõneleja rolli kliimaküsimustes. Seejuures on väga oluline ühenduse sisemine ühtsus ja liikmesriikide solidaarsus.
Euroopa Liidu kliimapoliitika on tihedalt seotud globaalsete arengutega. 2012. a aegus Kyoto protokoll, mille eesmärgiks oli aeglustada kliimamuutuseid ja vähendada globaalset soojenemist. Sellest tulenevalt on vajadus uue globaalse kliimalepingu järele. ÜRO osalised alustasid läbirääkimisi uue globaalse kliimakokkuleppe üle 2011. a Durbanis eesmärgiga saavutada kõiki riike hõlmav kokkulepe 2015. a detsembris Pariisis toimuval kliimakonverentsil. Uus lepe hakkaks kehtima 2020. a.
Euroopa Liidu võetud eesmärk vähendada heitkoguseid 40% on loodetavasti eeskujuks globaalsetele partneritele. Kliimasõbralik poliitika on investeering tulevikku, mis end kordades ära tasub. Eesti on arvamusel, et kliimakohustuste võtmine ei ole pelgalt keskkonnapoliitiline eesmärk. See annab kindluse ettevõtjatele investeerimaks loodussõbralikesse ja taastuvenergial põhinevatesse tehnoloogiatesse või tegelemiseks arendustegevusega nende välja töötamisel.
Läänemere Strateegia
Vt. Euroopa Liidu Läänemere strateegia (LMS)
Laienemine
Euroopa Liidu laienemine on üks ELi võtmepoliitikatest, mis aitab kaasa rahu, demokraatia ja stabiilsuse tugevdamisele Euroopas. Eesti on jätkuvalt laienemispoliitika toetaja ja seisab selle eest, et laienemistingimused oleksid ranged ja õiglased ning et liitumisprotsessis edenemine oleks saavutuspõhine.
Hetkel on liitumisläbirääkimised käimas Montenegroga, Türgiga ja Serbiaga. Läbirääkimiste keskmes on õigusriigi valdkonnad ja suurema tähelepanu all on ka majandusjuhtimine ning avaliku halduse reform. Serbial on lisaks sellele veel erilise tähelepanu all suhete normaliseerimine Kosovoga. Läbirääkimised Islandiga on sealse valitsuse otsusel peatatud.
Makedoonia[1] on küll saanud juba kuuendat korda EL komisjonilt soovituse alustada liitumisläbirääkimisi, aga konsensuse puudumisel EL nõukogus ei ole vastavat otsust suudetud teha. Albaania sai 2014. a kandidaatriigi staatuse ja üritab tingimuste täitmisel peagi jõuda läbirääkimiste avamiseni. Bosnia ja Hertsegoviina aeglased edusammud EL poolt soovitatud reformide läbiviimises tingis uue lähenemise esilekutsumise, mis võimaldab neil loodetavasti peagi jõustada ELiga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonileping (SAA). Kosovo edu suhete parandamisel Serbiaga on avanud ka neile võimaluse peagi allkirjastada SAA, mis viib neid integratsiooniprotsessis ELiga vajaliku sammu edasi.
Vt. lisaks Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraat.
Euroopa Naabruspoliitika
Käesoleval poolaastal on kavas Euroopa Naabruspoliitika (ENP) ülevaatus.
ENP loodi 2004. a eesmärgiga kiirendada poliitilisi reforme, edasist majandusintegratsiooni ja õigusaktide ühtlustamist 16 Euroopa Liidu naaberriigis: Alžeerias, Armeenias, Aserbaidžaanis, Valgevenes, Egiptuses, Gruusias, Iisraelis, Jordaanias, Liibanonis, Liibüas, Moldovas, Marokos, Palestiinas, Süürias, Tuneesias ja Ukrainas. Poliitikal on kaks geograafilist mõõdet – ida ja lõuna – ning mõlemas mõõtmes toimuvad tegevused omakorda kahes liinis: riikide kahepoolne koostöö ELiga ning ida- ja lõunanaabrite regionaalne koostöö ELiga (vastavalt idapartnerluse ja Vahemere Liidu raames). Viimane ENP uuendamine toimus pärast araabia kevadet, mil EL tõi poliitikasse „enam enama eest“ printsiibi ja püüdis erinevate initsiatiivide kaudu pöörata senisest veelgi rohkem tähelepanu demokraatia ja majanduse arendamisele. Ka edaspidi on oluline, et ENP kui üks Euroopa Liidu võtmepoliitikaid suudaks kohaneda muutuvate oludega liidu naabruses ning leida uusi võimalusi, kuidas toetada partnerriikide arengut ning aidata neil toime tulla nende ees seisvate väljakutsetega.
Eesti on seisukohal, et ENP kui ühtne raamistik kahe mõõtme – ida ja lõuna – jaoks on hea ning seda tasub hoida, samas on vaja edaspidi süvendada eristamist vastavalt riikide ambitsioonile ja profiilile. Tuleb tõsta partnerite omalust ja ELi nähtavust, suur roll on siin partnerriikide kodanike jaoks oluliste tulemuste saavutamisel ning efektiivsel kommunikatsioonil. Mobiilsus on üks võtmevaldkondi, aga ka kaubandus ja energia. Vastastikustest huvidest lähtudes ei tohiks aga tahaplaanile jätta Euroopa Liidu jaoks olulisi väärtusi ning teatud tingimuslikkust, mis on „enam enama eest“ põhimõtte aluseks.
Idapartnerluse puhul peab Eesti oluliseks initsiatiivi edasiarendamist vastavalt idapartnerluse Vilniuse tippkohtumise ühisdeklaratsioonis sõnastatud eesmärkidele ning kahepoolsete suhete jätkuvat arendamist Euroopa Liidu ja idapartnerriikide vahel (Gruusia, Moldova, Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene). Samas toonitame, et idapartnerlus peaks olema piisavalt paindlik, et võimaldada individuaalset lähenemist partnerriikidele ehk liikuda kiiremini edasi nende riikidega, kes selleks on valmis.
Idapartnerlusest peab Eesti hinnangul kujunema konkreetne ja kõikehõlmav poliitiline strateegia, mis oleks sihtriikide jaoks tõhusaks ja kaugeleulatuvaks vahendiks lähenemisel Euroopa Liidule, sisaldades Euroopa Liidu tuge ning vahendeid assotsieerimislepingute rakendamisel ja majandusliku koostöö tihendamisel, samuti sisulist koostööd energia- ja transpordiküsimustes ning mobiilsuspartnerlust ja viisadialoogi. Heaks meetmeks idapartnerluse kavatsuste rakendamisel on mitmepoolsed valdkondlikud platvormid. Mitmepoolse suhtluse mõõde liikmesriikide ja idapartnerite vahel aitab regiooni tervikuna Euroopa Liidule lähendada. Eesti panustab ka aktiivselt 2015 aasta kevadel Riias toimuva Idapartnerluse tippkohtumise ettevalmistustesse.
ELi idapartnerluspoliitika eesmärkide elluviimisele ning kahepoolsete suhete arendamisele partnerriikidega aitab kaasa Eesti Idapartnerluse Keskuse tegevus. Eesti Idapartnerluse Keskus on unikaalne asutus, mis ühendab endas nii ELi idapartneritele suunatud koolituskeskust kui idapartnerluse teemadega tegelevat mõttekoda.
Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu poolse toetuse jätkamist ka lõunanaabruses aset leidvatele poliitilistele üleminekuprotsessidele ning näeb seejuures keskse vahendina just naabruspoliitikat. Euroopa Liidu ja kaheksa lõunapartneri (Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Maroko, Palestiina Omavalitsus, Tuneesia) vahel on jõustunud kahepoolsed assotsiatsioonilepingud, Liibüaga on sõlmitud kahepoolne raamleping. Nimetatud riikidest seitsmega (v.a Liibüa ja Alžeeria) on jõus kahepoolsed tegevuskavad, milles on määratletud poliitiliste ja majanduslike reformidega seonduvad plaanid lühi- ja keskpikas perspektiivis. Eesti peab oluliseks tegevuskavade elluviimisel lähtumist universaalsetest väärtustest (demokraatia, õigusriik, inimõigused) ning paindlikkusest. Koostöö ulatuses on oluline lähtuda partnerriigi valmidusest edeneda demokraatlike reformidega ning arvestada lõunanaabrite vaheliste erinevustega.
Lõunapartnerluse juures on kesksele kohale tõusnud 43-liikmeline Vahemere Liit, millesse Eesti kuulub koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ning 15 riigiga Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Kagu-Euroopast. Vahemere Liidul on oluline roll piirkondliku ja piirkonnaülese lõimumise edendamisel, mis täiendab Euroopa Liidu kahepoolset suhtlust lõunapartneritega.
Sise ja justiits küsimused
Rändesurve Vahemere piirkonnas suureneb jätkuvalt, peamise surve all on Vahemere keskpiirkond. EL-i piirihaldusagentuur Frontexi andmetel oli ebaseaduslike piiriületuste arv 2014. aastal 276 000, mis on 2,5 korda rohkem kui 2013. a (107 000). Tegu on kõige keerulisema põgenike kriisiga alates Teisest maailmasõjast.
Vahemere rändesurve haldamine on kogu Euroopa Liidu probleem ning Eesti jätkab panustamist probleemide leevendamiseks rahalise ning tehnilise abiga. Lisaks kasvavale rändesurvele Vahemere piirkonnas tuleks tähelepanu pöörata ka teistele piirkondadele, EL välispiiridele ning nendest tulenevatele võimalikele ohtudele (nt Ukraina ja EL idapiir, Lääne-Balkani riigid).
Samuti on tähtis EL koostöö kolmandate riikidega, et võidelda ebaseaduslike migrantide üle piiri toimetamise vastu. Oluline on aidata lähte- ja transiitriike sellistes valdkondades nagu inimõigused, tagasivõtt ja vabatahtlik tagasipöördumine, koostöövõrgustike loomine, aga ka inimkaubandus ning organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus.
Frontex on Eestile kui EL-i piiririigile üks olulisemaid agentuure ning Eesti on viimase 10 aasta jooksul Frontexi töösse panustanud, seda nii ekspertidega kui ka Frontexi operatsioonidesse, koolitustesse ja võimekuse arendamise meetmetesse. Esiletõstmist väärib Eesti panus RABITisse (Rapid Border Intervention Team): aastal 2008 moodustasid eesti eksperdid 10% personalist. Ühisoperatsioon Triton on Frontexi algatatud ühisoperatsioon, mis algas 1.11.2014. Eesti panustab Tritonis ekspertide ja kiirkaatriga.
Terrorismivastane võitlus oli 29.01 toimunud mitteametliku justiits- ja siseküsimuste nõukogu põhiteemaks. Kohtumisel vastu võetud ministrite deklaratsioonis rõhutati interneti kaudu toimuva radikaliseerumise tõkestamist, koostööd interneti teenusepakkujatega, osalemist Belgia poolt juhitava Süüria suunalise strateegilise kommunikatsiooni nõuandva kogu (SSCAT) töös, Euroopa Liidu radikaliseerumisvastase kommunikatsioonistrateegia väljatöötamist, tõhusamaid pingutusi illegaalsete tulirelvade leviku tõkestamiseks ja infovahetuse tõhustamist, muuhulgas Europoli, Eurojusti ja Interpoli ressursside paremat ärakasutamist. Lisaks on deklaratsioonis toonitatud ka vajadust tõhustada reisijate kontrolli Euroopa Liidu välispiiril, muuhulgas Schengeni piirieeskirja uuendamist, lennureisijate broneeringuinfo (PNR) direktiivi vastuvõtmist, samuti koostöö tõhustamist rahvusvaheliste partnerite, eeskätt USA ja Kanadaga. Samu teemasid arutati ka 11. veebruaril 2015 mitte-ametlikul Ülemkogu kohtumisel.
Eestile on terrorismivastases võitluses oluline radikaliseerumise ennetamist erinevate meetmete kaudu, muu hulgas abinõude kasutusele võtmist internetiradikaliseerumise peatamiseks. Liikmesriikide infovahetuse parandamiseks tuleks tõhusamalt rakendada Europoli, Eurojusti ning Interpoli vastavaid süsteeme. Toetame samuti Euroopa Liidu välispiiri tugevdamise meetmeid. Ühtlasi tuleb tõhustada kompensatsioonimeetmeid Schengeni piirkonnas. Esmaoluline on Euroopa Liidu PNR-süsteemi rakendamine. Toetame tõhusate regulatsioonide loomist ebaseadusliku relvakaubanduse tõkestamiseks, sealhulgas interneti kaudu, nt Europoli tulirelvade andmebaasi laiemat kasutamist.
Euroopa Liidu institutsioonid
Euroopa Liidu seadusloome protsessid osalevad peamiselt järgmised institutsioonid:
Euroopa Parlament– esindab ELi kodanikke
Euroopa Liidu Nõukogu – esindab liikmesriikide valitsusi
Euroopa Komisjon – esindab Euroopa Liidu kui terviku huve
Infot Euroopa Komisjoni kohta leiab ka Euroopa Komisjoni Esinduse Eestis koduleheküljelt
Oluline roll on ka neil institutsioonidel:
Euroopa Kohus – jälgib Euroopa õiguse täitmist
Kontrollikoda – kontrollib ELi tegevuse rahastamist
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee – on Euroopa Liidu institutsioonidele nõuandev organ, mis esindab kodanikuühiskonda ning kaitseb nende majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi huve
Regioonide Komitee – on piirkondade ja linnade häälekandja Euroopa Liidus. Komitees on 353 liiget, kelle esindajad on valitud kohalikest ja piirkondlikest omavalitsusest.
Vt. lisaks Euroopa Liidu ametlik infosait - Lehekülg annab põhjaliku ülevaate Euroopa Liidu toimimisest, selle institutsioonidest ja aktuaalsetest teemadest.
Eestlased Euroopa institutsioonides
2014. aastal toimusid Euroopa Liidu institutsioonides olulised muudatused ning algas uus 5-aastane institutsionaalne töötsükkel.
Suvel valiti ametisse Euroopa Parlamendi uus 751-liikmeline koosseis. Novembris alustas tööd Euroopa Komisjoni uus koosseis president Jean-Claude Junckeri juhtimisel. Euroopa Komisjoni esimeseks asepresidendiks ja ühtlasi välispoliitika kõrgeks esindajaks kinnitati endine Itaalia välisminister Federica Mogherini. Detsembris vahetus ka Euroopa Ülemkogu eesistuja, kelleks sai endine Poola peaminister Donald Tusk.
Euroopa Komisjon
Aastatel 2010-2014 oli Euroopa Komisjoni asepresidendiks ja transpordivolinikuks Siim Kallas. 1. novembril 2014 ametisse astunud Euroopa Komisjoni uues koosseisus asus digitaalse ühtse turu valdkonna asepresidendina tööle Andrus Ansip. Ansipi kaheksaliikmelises kabinetis on ka kolm eestlasest tippametnikku - Juhan Lepassaar (kabinetiülem), Hanna Hinrikus (e-ühiskonna teemad) ja Aare Järvan (majandus- ja finantsküsimused). 2013. a. novembris siirdus EL transpordivoliniku Siim Kallase kabinetiülem Henrik Hololei Euroopa Komisjoni asepeasekretäriks. Euroopa Komisjoni asepeasekretäri üheks peamiseks ülesandeks on vastutada suhete eest Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendiga ning esindada Euroopa Komisjoni läbirääkimistel liikmesriikide esindajatega.
Eesti diplomaat Riina Kionka asus alates 2014. detsembrist tööle ülemkogu eesistuja D. Tuski välispoliitika nõunikuna.
Euroopa Parlament
25. mail 2014 toimusid arvult juba kolmandad Euroopa Parlamendi valimised Eestis. Valimas käis 36,44% hääleõiguslikest valijatest, seega oli valimisaktiivsus seekord madalam kui eelmistel valimistel 2009.a. (43,2%). Eestit esindab Euroopa Parlamendis 6 saadikut: Kaja Kallas (Reformierakond), Urmas Paet (Reformierakond), Yana Toom (Keskerakond), Tunne Kelam (IRL), Marju Lauristin (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Indrek Tarand (üksikkandidaat).
Euroopa Parlamendi töö toimub erinevates komisjonides: alalisi komisjone on 20 ja allkomisjone 2.
Eesti MEP-id on EP fraktsioonides esindatud järgnevalt:
Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon
Yana Toom –, Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon (EMPL), Kultuuri- ja hariduskomisjon (CULT), Petitsioonikomisjon (PETI), Delegatsioon ELi-Venemaa parlamentaarses koostöökomisjonis (D-RU);
Kaja Kallas – Tööstus, teadusuuringud ja energeetika (ITRE), delegatsiooni ELi-Ukraina parlamentaarses koostöökomisjonis (D-UA) aseesimees;, delegatsioon Euronesti parlamentaarses assamblees (DEPA);
Urmas Paet – Eelarvekomisjon (BUDG), Delegatsioon ELi-Kasahstani, ELi-Kõrgõzstani, ELi-Usbekistani ja ELi-Tadžikistani parlamentaarsetes koostöökomisjonides ning Türkmenistani ja Mongooliaga suhtlemiseks (DCAS);
Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon
Tunne Kelam – Väliskomisjon (AFET), Julgeoleku ja kaitse allkomisjon (SEDE), delegatsioon Ameerika Ühendriikidega suhtlemiseks (D-US);
Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis
Marju Lauristin – Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon (LIBE), delegatsioon ELi-Ukraina parlamentaarses koostöökomisjonis (D-UA), maksuotsuste erikomitee (TAXE);
Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon
Indrek Tarand – Eelarvekomisjon (BUDG), delegatsioon Andide Ühenduse riikidega suhtlemiseks (DAND), Delegatsioon Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarses assamblees (DLAT); samuti on ta asendusliige Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis (ITRE) ning Julgeoleku ja kaitse allkomisjonis (SEDE)
Teised institutsioonid
Euroopa välisteenistuses (The European External Action Service/EEAS) töötab praeguse seisuga 9 Eesti ametnikku, neist 2 delegatsiooni juhtidena: Aivo Orav on Euroopa Liidu delegatsiooni juht Makedoonias[2] ning Tiina Intelmann juhib Euroopa Liidu delegatsiooni Libeerias.
Euroopa Kohtu kohtunikuks on Küllike Jürimäe, alates sügisest 2013 on Euroopa Üldkohtus kohtunik Lauri Madise.
Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas on Kersti Kaljulaid, kelle volitusi on pikendatud 2016. aastani.
Eesti EL nõukogu eesistumine 2018
Euroopa Liidu Nõukogu tööd juhivad kokkulepitud graafiku alusel kuuekuuliste perioodidena kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine toimub 2018. aasta I poolaastal. Enne Eestit täidab eesistuja rolli Ühendkuningriik, Eestile järgneb trio ehk eesistumis-kolmiku viimane liige, Bulgaaria. Trio koostab ühise eesistumisprogrammi ning iga riik hoolitseb seejärel selle elluviimise eest oma poolaasta vältel.
Eesistumine on Eesti jaoks võimalus Euroopa Liitu paremini tundma õppida, kaitsta seeläbi tõhusamalt Eesti huvisid ning kindlustada meie kuulumist Euroopa tuumikriikide hulka. Sellele lisanduvad võimalused eesistujariiki laiemalt kogu Euroopas ning maailmas tutvustada, võõrustada kümneid tuhandeid külalisi Tallinnas ja selle ümbruses. Eesistuja põhiline sisuline ülesanne on Euroopa Liidu seadusloome suunamine ja poliitika kujundamine. Eesistuja räägib läbi ettepanekud Euroopa Parlamendiga ning esindab nõukogu suhetes teiste EL institutsioonide, kolmandate riikide ja avalikkusega. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest on strateegilise teemade valiku ning poliitiliste prioriteetide ja ka läbirääkimiste tempo strateegiline suunaja Euroopa Ülemkogu, kus Eestit esindab peaminister. Välisministeeriumi haldusalas on neli valdkondlikku välisministrite nõukogu formaati: välis-, üld-, arengu ning kaubandusministrite nõukogud.
Euroopa Liidu Nõukogu tasandil tuleb Eestil kui eesistujal poole aasta jooksul juhtida keskmiselt ligi 200 Euroopa Liidu Nõukogu töörühma tööd, valmistada ette 500-700 eelnõu menetlemine, ning korraldada 1600 – 2000 kohtumist. Sinna juurde kuulub ka Euroopa Parlamendi ning Euroopa Liidu Nõukogu vahelise suhtluse koordineerimine ning kompromisside leidmine. Eesistuja korraldab lisaks sellele ka oma koduriigis keskmiselt ligi 200 erinevat sündmust, sealhulgas kõrgetasemelised kohtumised ja konverentsid, mille raames saabub siia ootuste kohaselt 25 000 – 30 000 väliskülalist. Eesistumise aastaga langeb õnnelikul kombel kokku ka meie riigi 100. sünnipäev, mille tarbeks loodav kultuuriprogramm annab meile võimaluse lisaks eelmainitule eesistumise raames tutvustada läbi erinevate sündmuste ja näituste ka meie riiki ning rahvast – enneolematult laiale auditooriumile. Eestisse saabub eesistumise eel ja ajal sadu välisajakirjanikke, kes viivad saadud muljed ja kogemused mitte ainult koju, vaid sadade tuhandete lugejate-vaatajate-kuulajate ette.
Kõige selle elluviimiseks ühe poolaasta jooksul haaratakse eesistumise meeskonda ligi 1000 inimest, kes saavad olema vastutavad sisuliste ülesannete eest ning 300 inimest tulevad appi, et pakkuda vajalikku korralduslikku tuge. Koostööd teevad kõik Eesti riigi üksused nii kodus kui väljaspool ning loomulikult kaasatakse ettevõtteid ja inimesi nii era kui ka kolmandast sektorist – eesistumine ning selle edukas täideviimine on terve Eesti riigi ehk meie kõigi ühine võimalus.
Eesistuja rolli on edukalt täitnud juba Leedu (2013 II poolaastal), hetkel tüürib Nõukogu tööd naaberriik Läti.
Läti eesistumise kodulehekülg: http://www.es2015.lv/en/
Luksemburgi eesistumise programm avaldatakse juunis 2015
Lisainfot Eesti eesistumise kohta vaata Riigikantselei kodulehelt.
EL nõukogu eesistumised 2004-2020
|
2004 |
I pa |
Iirimaa |
Bertie Ahern |
eu2004.ie |
|
|
II pa |
Holland |
Jan Peter Balkenende |
eu2004.nl |
||
|
2005 |
I pa |
Luksemburg |
Jean-Claude Juncker |
eu2005.lu |
|
|
II pa |
Ühendkuningriik |
Tony Blair |
eu2005.gov.uk |
||
|
2006 |
I pa |
Austria |
Wolfgang Schüssel |
eu2006.at |
|
|
II pa |
Soome |
Matti Vanhanen |
eu2006.fi |
||
|
2007 |
I pa |
T1 |
Saksamaa |
Angela Merkel |
eu2007.de |
|
II pa |
Portugal |
José Sócrates |
eu2007.pt |
||
|
2008 |
I pa |
Sloveenia |
Janez Janša |
eu2008.si |
|
|
II pa |
T2 |
Prantsusmaa |
Nicolas Sarkozy |
ue2008.fr |
|
|
2009 |
I pa |
Tšehhi |
Mirek Topolánek |
eu2009.cz |
|
|
II pa |
Rootsi |
Fredrik Reinfeldt |
se2009.eu |
||
|
2010 |
I pa |
T3 |
Hispaania |
José Luis Rodríguez Zapatero |
eu2010.es |
|
II pa |
Belgia |
Yves Leterme |
eutrio.be |
||
|
2011 |
I pa |
Ungari |
Viktor Orbán |
eu2011.hu |
|
|
II pa |
T4 |
Poola |
Donald Tusk |
pl2011.eu |
|
|
2012 |
I pa |
Taani |
Helle Thorning-Schmidt |
eu2012.dk |
|
|
II pa |
Küpros |
Demetris Christofias* |
cy2012.eu |
||
|
2013 |
I pa |
T5 |
Iirimaa |
Enda Kenny |
eu2013.ie |
|
II pa |
Leedu |
Algirdas Butkevičius |
eu2013.lt |
||
|
2014 |
I pa |
Kreela |
Antonis Samaras |
gr2014.eu |
|
|
II pa |
T6 |
Itaalia |
Matteo Renzi |
italia2014.eu |
|
|
2015 |
I pa |
Läti |
Laimdota Straujuma |
eu2015.lv |
|
|
II pa |
Luksemburg |
TBD |
TBD |
||
|
2016 |
I pa |
T7 |
Holland |
TBD |
TBD |
|
II pa |
Slovakkia |
TBD |
sk16.eu |
||
|
2017 |
I pa |
Malta |
TBD |
TBD |
|
|
II pa |
T8 |
Ühendkuningriik |
TBD |
TBD |
|
|
2018 |
I pa |
Eesti |
TBD |
TBD |
|
|
II pa |
Bulgaaria |
TBD |
TBD |
||
|
2019 |
I pa |
T9 |
Austria |
TBD |
TBD |
|
II pa |
Rumeenia |
TBD |
TBD |
||
|
2020 |
I pa |
Soome |
TBD |
TBD |
 |
|
|
|
|
 |
| © Eesti Suursaatkond Ankaras | Gölgeli Sok. No:16, Gaziosmanpasa, 06700 Ankara, tel. (90 312) 40 56 970, e-mail: |